Jäin konverentsile natuke hiljaks ja istusin viimasesse ritta. Olime umbes 60-70 inimesega suures valgusküllases amfiteatri stiilis gümnaasiumi klassiruumis. Igal tooli ees oma isiklik lahti käiv töölaud ja pistikupesa. Ahvatlus missugune.
Paljudel olid sülearvutid lahti. Mõtlesin, et äkki saab sealt slaide vaadata või jagati alguses mingit lisamaterjali. Vaatasin ringi, üks analüüsis andmeid, teine liikus Exceli ja Wordi vahel ning pani kokku 2027. aasta eelarvet. Keegi kommenteeris määrust, keegi tegi ettekande jaoks graafikat.
Mu esimene mõte oli, et miks nad küll privaatsusfiltrit ei kasuta. Ma ei ole mingi kotkasilm, aga nägin viie-kuue rea jagu alla, millega inimesed tegelesid. Pöörasin pilgu esinejale tagasi. Ekraanidel käis aga nii vilgas elu, et vaatasin ikka aeg-ajalt sinnapoole. Kui juba mina sinna vaatasin, siis kui palju kuulis inimene, kes samal ajal eelarvet kokku pani? Ja kui hästi sai ta tegelikult eelarvesse süveneda?
Kui pilk on tagasi ja mõte veel tabelis
Kujutan ette, kui lihtne on mõelda, et vaatan tabelist ainult ühe numbri ja kuulan edasi. Aga kui see number ei klapi, läheb mõte kohe järgmise küsimuse juurde. Selleks ajaks, kui uuesti kuulama hakkan, on esineja jutuga juba edasi läinud.
Rubinsteini ja tema kolleegide katsetes võttis ülesannete vahetamine lisaaega, eriti kui reeglid olid keerulisemad. Sophie Leroy leidis oma katsetes, et pooleli jäänud töö võib ka pärast ümberlülitumist osa tähelepanust endale hoida. Ta nimetab seda tähelepanu jäägiks. Pilk on juba esinejal, aga mõttes otsin ikka, kust see vahe eelarves tuli. Rubinstein, Meyer ja Evans (2001) · Leroy (2009)
Konverents oli inglise keeles, pakuti sünkroontõlget ja minu vaateväljas kasutas seda vaid mõni üksik osaleja. Mõni kuulab inglise keeles sama vabalt kui eesti keeles, mõni tõlgib keerulisema lause mõttes enda jaoks lahti. Borghini ja Hazani katses nõudis taustamüras sõnadest sama hästi aru saamine teises keeles kuulajatelt rohkem pingutust. Kui juba kuulamine ise nõuab süvenemist, siis kui palju ruumi jääb samal ajal eelarve jaoks? Borghini ja Hazan (2018)
Ja vahel piisab ka kellegi teise ekraanist. Sana ja tema kolleegide loengukatsetes said sisust arusaamise testis kehvema tulemuse nii need üliõpilased, kes ise arvutis kõrvaliste asjadega tegelesid, kui ka need, kelle vaateväljas teised seda tegid. Seda lugedes meenus mulle, kui kergesti mu enda pilk viimases reas ekraanidele läks. Sana, Weston ja Cepeda (2013)
Kui töö peab ka välja paistma
Alles hiljem, kui artikli mõtteid kokku panin, tuli mulle meelde üks kunagisest Eesti tööelust tuttav komme. Töö pidi ka välja paistma. Konverentsile tagasi mõeldes tundus mulle, et olin seda jälle näinud. Elsbachi ja tema kolleegide uuringus piisas juba sellest, et töötajat nähti kontoris pärast tööaega, et ta võiks teistele pühendunum tunduda. Elsbach, Cable ja Sherman (2010)
Mõni tööasi ongi kiire ja tuleb ära teha. Ka katkestustega võib töö kiiresti valmis saada. Gloria Marki ja tema kolleegide katses lõpetasid katkestustega töötanud osalejad ülesande isegi kiiremini, aga tundsid rohkem stressi ja ajasurvet. Mark, Gudith ja Klocke (2008)
Kui saan ettekande ajal kolm kirja saadetud ja pean hiljem järele vaatama, mida esineja vahepeal ütles, läheb ka see aeg arvesse. Kas see, et peame nähtavat hõivatust hea töö märgiks, võib olla üks põhjus, miks meie tootlikkus jääb madalaks?
Järgmisel korral valin teise koha
Mentori ja koolitajana olen õppinud märkama, mis mu ümber toimub. Oma töös on see tugevus. Viimases reas sain aru, kui kergesti seesama oskus mu tähelepanu hajutab, kui olen ise kuulaja.
Järgmisel konverentsil valin koha, kus avatud ekraanid jäävad minust kaugemale. Märkmete jaoks võtan paberi ja pliiatsi. Siis saan pärast vaadata, millised mõtted ma ettekandest kaasa võtsin.
Kuidas muutuks sinu tööpäeva väärtus ja meelerahu, kui sulgeksid arvutikaane ning otsustaksid olla 100% kohal seal, kus sa viibid?
